Kuidas käesolev koroona-kriis ühe koonerdaja elu muudab? “Kas muudab või?”, võiks vastu küsida. Näiteks üks artikkel, mida ma veel poest ostnud ei ole, on wc-paber. Abikaasa küll ostis ühe majapidamispaberi rulli, aga õnneks ühe ja ütlesin talle, et meil on varusid piisavalt. Ei mäletagi, millal viimati sai neid asju ostetud, võibolla jaanuaris. Tavaliselt suurema allahindluse käigus saab ostetud mitme kuu varud, vahel poole aasta varud.
Mõningat kauasäilivat toidukraami saab ka ostetud allahindluste ajal. Näiteks 7 pakki neljaviljahelbeid, 3 liitrit õli, 10 pakki küpsist – see on tavapärane ostukorv.
Terveks nädalaks sööki oleme varemgi ostnud, see ei ole midagi uut. Mitu korda e-poest. Suurema ostukorvi puhul ei maksa kohaletoomine, lisaboonusena pakitakse kõik umbes 5 kilokoti sisse, mida saab hiljem prügikotina kasutada. Ajakulu mõttes on esimestel kordadel ostunimekirja internetis kokkupanek siiski aeganõudvam, kui poes kohapeal ostlemine.
Kuigi hulgi ostmine võib olla tihti odavam, võib sellega seoses tunda rohkem kiusatust julgemalt kapist endale toitu sisse õgida. Ei teki süütunnet viimase šokolaaditüki söömisest, sest kapi tagumisse nurka on peidetud veel mitu tahvlit.
Paneme ümbrikusse, saadame Aafrikasse
Igal maal on oma söömiskultuurid. Kui siinmail on viisakas oma toiduportsjon lõpuni süüa ja sellega kokale vihjata, et väga maitses, siis Jaapanis näitab selline käitumine, et toidust jäi puudu. Jaapanlane jätab paar suutäit taldrikule ja nii teevad ka minu lapsed. Ei saa ka päris öelda, et toitu on alati liiga palju ette antud, see ülejääk tekib ka minimaalse portsjoniga. Olen küll püüdnud ümber koolitada, et selle ühe ampsu jõuab igaüks ära süüa. Ning selle asemel, et toitu prügikasti hakata kraapima, saaks taldriku panna otse nõudepesumasinasse. Mõnele nälgivale Aafrika lapsele on üks väike amps peaaegu kogu toidukord. Vahel saab sellele ka vihjatud, öeldes: “no kas pakime ümbrikusse ja saadame Aafrika lastele?”. Siis küll kraabitakse need riisiterad, mis muidu ummistaksid kraanikausi või pesumasina, vastumeelselt kokku ja pannakse suhu, aga sellest hoolimata ei ole vaesed aafriklased enam meeles järgmisel toidukorral.
Parim enne
Otsisin just kapist soodat ja leidsin avatud paki peaaegu kõrvuti vanema pakiga, “mille parim” enne oli aastal 2013. See tuletas mulle meelde neid kordi, kui olen toidukappi sorteerinud ja vanu aegunud kuivaineid välja praakinud. 5 aastat üle laskmist ei ole üldse erand. Valdavalt on tegu jahupakkidega, milles on veerandijagu veel alles. Sorteerimistegevuse käigus tuleb tihti välja ka sama jahu ja sama margi uus ning avatud pakk. Kas valada kokku või mitte – selles on tihti küsimus. Rekord oli kolm pakki tatrajahu, millest igaüks sisaldas vast veerandi ja realiseerimisaasta oli igaühel erinev.
Õnneks soodat saab puhastamiseks ikka kasutada hoolimata pakil olevast kuupäevast ja muud toiduained kõlbavad kuivas hoituna ka kasvõi loomadele. Vahel saab endale meie vanad kuivainepakid loomi pidav naaber või ämm.
Vahel harva, kui ma süüa teen, keeran potti kokku kõik makaronipakkide lõpud. Hea pasta saamiseks tuleb hoolega vaadata, kui kaua mingit makaroni keetma peab ning vastavas järjestuses need siis keevasse vette panema.
Pere prügikast
Kes on sinu pere prügikast? Meie peres olen see mina. Laps jätab toiduportsjoni söömata, mina söön jäänused ära. Poti põhja jääb terveks õhtuks riis või makaronid, mina söön need enne magamaminekut ära.
Vahel leian külmikust üleeilse toidu, samal ajal, kui olen otsimas kastet värskelt valminud lõunaroale. Pole midagi parata, tuleb see vanagi üles soojendada ja ära õgida. Sest… toidu prügikasti viskamine on minu jaoks kõige suurem patt üldse. Kas see kana pidi surema selle pärast, et ma ta prügisse mädanema viskaks? Kas see lehm pidi laskma oma udaraid venitada selleks, et ma temalt saadud koore kanalisatsiooni laseks? See kõlab minu jaoks nagu tapmine lõbu pärast. Vahel ma põen pikalt, kui avastan külmikust mõne produkti, mille kõlblik kuni on möödas ja paratamatult tuleb see ära visata.
Õnneks ei ole meie köögis pagaritoodete hallitust, sest kõik saiad-leivad hoiame külmikus ja nii võib parim enne neil vabalt nädal aega mööda minna ja ei juhtu midagi. Küll aga leiab vahel kapinurgalt kellegi pooliku võileiva, mille vanust ei oska määrata ja mis kokkumäärituna kodujuustulaadsetest plögadest, ei kõlba mulle süüa.