Kes on sinu pere prügikast? Meie peres olen see mina. Laps jätab toiduportsjoni söömata, mina söön jäänused ära. Poti põhja jääb terveks õhtuks riis või makaronid, mina söön need enne magamaminekut ära.
Vahel leian külmikust üleeilse toidu, samal ajal, kui olen otsimas kastet värskelt valminud lõunaroale. Pole midagi parata, tuleb see vanagi üles soojendada ja ära õgida. Sest… toidu prügikasti viskamine on minu jaoks kõige suurem patt üldse. Kas see kana pidi surema selle pärast, et ma ta prügisse mädanema viskaks? Kas see lehm pidi laskma oma udaraid venitada selleks, et ma temalt saadud koore kanalisatsiooni laseks? See kõlab minu jaoks nagu tapmine lõbu pärast. Vahel ma põen pikalt, kui avastan külmikust mõne produkti, mille kõlblik kuni on möödas ja paratamatult tuleb see ära visata.
Õnneks ei ole meie köögis pagaritoodete hallitust, sest kõik saiad-leivad hoiame külmikus ja nii võib parim enne neil vabalt nädal aega mööda minna ja ei juhtu midagi. Küll aga leiab vahel kapinurgalt kellegi pooliku võileiva, mille vanust ei oska määrata ja mis kokkumäärituna kodujuustulaadsetest plögadest, ei kõlba mulle süüa.